Lugemissoovitusi ajaloo teemadel

"Elus on kõige tähtsamad head õpetajad, aga nende (aja)puudusel võib ka heade raamatutega läbi ajada."

Panen siia listi mõnest eesti ajalooteemalistest raamatust, mida julgen soovitada ka teistele lugeda. Nad annavad mitte üksnes edasi huvitavaid elukogemusi, teadmisi ja ajalookäsitlusi, vaid näitavad ehk ka, kuidas meie tänane eestlane kujunenud on. Eriti tooks esile Turtola raamatu president Pätsist, millele järgneb allpool ka minu poolt pikem tutvustus
::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
"Teed ja saatused" sarjast "Minevikust", koostajaks Reino Hein - lihtsas rahvalikus laadis, kirjeldab täiesti hämmastavaid lugusid (paljuski käsikirjana rahva seas levinud) eestlaste elukäikudest sõjakeeristes. Samas on selles ka huvitavaid ajaloolisi viiteid ja "mahavaigitud peatükke", näiteks on ära toodud Solzhenitsõni kõne New Yorgis.

"Vene kroonus ehk Äratus ku(u)bis. Meenutusi teenistusest Nõukogude armees 1979-1981", autor kolonelleitnant Asson - mõnusa huumori ja elufilosoofiliste mõtteteradega vürtsitatud, kuid samas võimalikult tõetruu kirjeldus teenistusest Kaliningradi oblastis, NSVL armee raketivägedes

"Lennart Meri - Eestile elatud elu", autor Andreas Oplatka - intervjuu formaadis eluloo-raamat Lennart Meri'st. Ennetavalt võin öelda, et see jääb kindlasti õhukeseks, et valgustada selle suurmehe ja geeniuse kõiki eluseike, tegemisi või mõtteavarust. Samuti jääb sellest teosest kindlasti vajaka kogu ajaloolise tõe kujutamisel, kuna tegu on siiski emotsionaalsemas mälestuslikus laadis elulooraamatuga. Ta annab vihjeid ja suundi, kust asja edasi uurida. See on väga lennartmerilik raamat: hoogne, huvitav, hariv.

"Wabariigi viimased sõdurid", autoriteks Virkko Lepassalu ja Ilmar Palli, räägib meile relvastatud vastupanuliikumisest Eestis, rahva seas tuntud kui metsavennad, Nõukogude Okupatsiooni perioodil. Tegu on küll rohkem refereeriva teosega, kuhu on koondatud hulk eri aegadel ilmunud artikleid ja selles ei leia kuigi teaduslikku või süstemaatilist lähenemist. Küll võib kiita detailsuse ja eri allikatele viitamise poolest. Samuti annab teos edasi eestlase visa vaimsust ja teiselt poolt ka äraandlikkust (agentide poolt), jällegi tükike õppimaks tundma Maarjamaalase hingeelu. Samuti huvitav lugeda ning talletab endas võrdlemisi palju elutarkusi.

"William Tomingas. Mälestused" on autobiograafiline teos Eesti iseseisvuse ehitajate uskumatutest seikadest ilmasõja ajast kuni Vabadussõja lõpuni. Lood kangelastegudest, lahingutest, erudeeritud meeste vaidlustest ja paljudest suurtest ajaloosündmustest, mille kirjutaja toona ise läbi elas.

"President Konstantin Päts" autoriks soome ajaloodotsent Matti Turtola. Kirjeldus järgneb.

Lugemissoovitus Eesti ajaloohuvilisele: Matti Turtola „President Konstantin Päts“ ehk miks Päts oli tegelikult Eesti Otto Wille Kuusinen ja hullem veel

Pärast Matti Turtola kirjutatud president Konstantin Pätsi eluloolise raamatu (originaal „Presidentti Konstantin Päts“) läbilugemist pean tunnistama, et midagi sellist ei ole kogenud juba aastaid. Miks ma seda raamatut soovitan? Kuigi allpool saab pikemalt lahti seletatud, siis kõige lühemalt võiks öelda, et see annab asjaoludest pildi, nagu see tegelikult oli. Pean ütlema, et kui ma seda raamatut lugesin (eriti lõpuosa), siis mind valdas tohutu häbi. Kuid häbi polnud mitte isegi niivõrd sellest, et tõde ja eestlaste alandus reeturlikel 1939-1940 aastail oli nii valus, vaid häbi valdas mind hoopis seetõttu, et ma nii paljut sellest alles nüüd teada saan ja tagatipuks kõige enam sellest, et selle kõik on kirja pannud välismaalane. Olgugi, et vennasrahva hulgast. Ehkki jah, peab tunnistama vähemalt seda, et raamat on tegelikult eesti keeles juba 10 aastat saadaval. Ometi ei reklaami eestlased seda raamatut. Samuti pole Eesti ajaloolastel olnud isegi selle 10 aasta jooksul julgust oma ajalugu õigesti kirja panna. Ja need kellel oligi julgust, nagu Ilmjärv, neil kukuti kohe suid kinni toppima.

Milles peitub selle raamatu võlu? Kahtlemata detailsuses. Ääretult tänuväärne on kirjapandu Eesti ja Soome võrdluse osas. Sealt saame lisaks meie riikide sarnasustele teada ka meie erinevused. Ilmselgelt oli Soomel juba XX sajandi alguses Eesti ees demokraatia ja riigikorralduse vallas tohutu edumaa. Muuhulgas oli ju Soome esimene riik Euroopas, kes andis naistele hääletamisõiguse. Seda veel tsaaririigi koosseisus. Soome oli autonoomne vürstiriik, tal olid kõik eeldused iseseisvumiseks juba ammu olemas, ehkki maha tuli siiski pidada kodusõda. Turtola tõi vägagi põhjalikult välja meie riikide sisepoliitika arengute eripärad 1920-ndatel ja 1930-ndatel. Peab muidugi lisama, et mõned võrdlused on ka otsitud ja ei vasta tegelikkusele. Näiteks ei kõrvutaks ma sugugi Soome lapualasi ja Eesti vabadussõjalasi. Neist esimene oli ikkagi ajutine poliitiline liikumine, aga Eestis oli see liikumine, millest kasvas seaduslik ja arenenud partei. Samamoodi ei kannatanud minu arvates kriitikat mitmed Eesti ja Soome poliitikute võrdlused – ehkki jah  rollipõhiselt nad võisid õiged olla – kuna eestlased käitusid kümneid kordi vähem riigimehelikumalt ja mannetumalt.

Mis on aga veelgi  tänuväärsem selles raamatus, on asjaolu, et ta viitab väga erinevatele tähtsate meeste elulugudele, mis avavad nii palju meil senini tundmatust ajaloost. Tõepoolest ei suutnud ma ära imestada, kui mõtlesin sellele, et sündmustest on möödas juba 70-80 aastat ja ikka veel ei suuda Eesti ajalookirjutajad objektiivset tõde paberile panna. Kui armetu oli tollane Eesti välispoliitika, kui nõdrameelseid samme astusid nii mitmed meie poliitikud ja sõjaväelased. Ehkki seda on valus lugeda, oli seda siiski hea lugeda, sest tõepoolest on asja kujutatud erapooletult. Väga hea on selle raamatu puhul ka see, et Turtola ei anna selles hinnanguid, vaid ainult esitab faktid koos detailidega ja püüab neid mõtestada. Samas jättes ruumi erinevatele motiividele ja võimalustele. Nähtavasti oma raamatus Laidoneri kohta, mis ta 5 aastat hiljem kirja pani, ta seda liini hoida ei suutnud ja talle on Laidoneri raamatu puhul ette heidetud just subjektiivsust ja liigset hinnangute andmist.

Pätsu raamatust saab järeldada palju. Ja sealt leiab uurimistööd mitmete raamatute tarvis. Peaasjalikult tuleb sealt muidugi välja see, milline ääretu mölakas Päts oli. Kuidas veel 1939.aastalgi lubas ta avalikes kõnedes „kas või üksi vastu astuda“ ja mitte kunagi vaenlase tahtele alluda. Päts oli demagoog. Seda on välja öeldud juba palju aega enne Turtolat. Ent mis on kõige õõvastavam osa selles raamatus? Eesti käitumine II maailmasõjas. Ega Eesti poliitikud ei reetnud ainult enda rahva – nad reetsid ka Soome. Minnes koguni nii kaugele, et Piip deklareeris, et Soome ja N.Liit polegi ametlikult sõjas, seetõttu võib punane laevastik meie sadamaid kasutada. Piibu sõnad pole mitte lihtsalt küünilised, vaid see on lausvale. Kuidagi me oleme ära unustanud sellegi, kuidas Laidoner Staliniga viina jõi, samal ajal kui Soome oli Talvesõjas peaaegu murdumas. NB! See pole kellegi fantaasia ega ulme, vaid reaalsete inimeste mälestused. Terve ajalugu, millest me midagi kuulda ei taha. Aga ma ei hakka kõike ümber jutustama, lugege ise.

Mida tuleks küll öelda kokkuvõtteks on see, et kogu tänane Eesti õigusliku järjepidevuse jura on mitte lihtsalt savijalgadel, vaid see on ehitatud valedele. Just neile samadele asjaoludele, et püütakse tõde väänata. Esiteks tuleks mõista, et Pätsu valitsuse seisukohalt oli kogu juunipööre ja Eesti astumine NSV Liitu „legitiimne“. Selles mõttes, et sealt meie ei leia kuriteotunnuseid, mis võimaldaks meil kuulutada kommunism kuritegelikuks võimuks. Küll AGA, nagu on näha selgelt Turtola raamatust, ei olnud mitte ühestki otsast õiguspärane Pätsi võimupööre 1934.dal aastal. Ja selle fakti üle ei saa mitte keegi vaielda. Kuriteo tunnused ja mitteseaduslik võimuhaaramine on täiesti ilmne.  Just Pätsi riigipöörde tõttu saame lugeda 1940.da aasta sündmused ebaseaduslikeks, kuna Pätsi võim iseenesest oli ebaseaduslik, mitte aga N.Liitu astumise enda tõttu. Mis on muidugi kahetsusväärne ja problemaatiline, on see, et välispoliitiliselt ei andnud mitte ükski saatkond edasi infot ebaseaduslikust riigipöördest. Mis siiski ei tee seda riigipööret seaduslikuks.

Lõpetuseks võiks öelda, et Turtola on jätnud raamatusse siiski mõned lahtised otsad (lisaks põnevatele teemadele, mida samuti saab edasi uurida). Näiteks lõpus välja käidud väidetavalt Pätsile kuulunud sõnad, et „Stalin hoiab teda elus, kuna nad olid Staliniga tõotanud Soome paguluse ajal teineteist tulevikus aidata“. See on paljudes imestust tekitanud ja märkimisväärne lause.  Ilmselt see pole päris tõsi, kuna teadaolevatel andmetel Stalin viibis Tamperes vaid lühikes aja vältel 1906.da aasta alguses, mil Päts oli veel Shveitsis. Küll aga võib sellest vihjest selgesti välja lugeda, et Päts teadis punaste põrandaaluste tegevusest Soomes ja suure tõenäosusega oli nendega kontaktis. Peaaegu kindlasti oli ta nendega kohtunud – oli ta ju isegi nooruses väga vasakpoolsete vaadetega. Ent miks tegelikult hoiti Pätsi elus? Vastus on lihtsamast lihtsam. Ta oli elav tunnistus sellest, et Eesti oli „legitiimselt“ astunud Nõukogude rahvaste üksmeelsesse perre. Ei oldud ju tol ajal veel kindlad, et Lääneriigid ei ürita invasiooni Baltikumi. Päts oli Eesti variant Kuusinen’ist. Sellepärast teda oligi vaja elus hoida. Lihtsalt kui asitõendit, keda võib vajalikul hetkel õiget juttu rääkima panna. Tõenäoliselt oli ta algusest peale punaste agent.

Rail Baltic Eesti hüvanguks

Loogiline lahendus Eesti raudteetranspordi arengule

Juba EL-i astumisest saadik on ajakirjanduses räägitud müstilisest projektist nimega Rail Baltic.  Tehtud juba uuringuid ning plaanitavat järgmisest eelarvest projektiks rahagi eraldada. Ent mõõde on hiiglaslik ja skeptikuid nii meil kui naaberriikides palju – asi ei näi küps olevat. Käesolevaga pakuksin välja originaalse RB trassi, misläbi Eesti saaks regionaalarengule kasuliku raudteeühenduse ja märksa loodussõbralikuma transpordiskeemi, mis võimaldaks pealinnast nii Tartusse kui Valka jõuda pooleteise tunniga, säästes samal ajal 0,5 miljardit eurot ehituskuludelt.

RB näol on tegu kiirraudtee projektiga Helsingi ja Berliini vahel, mis ühendaks kõiki Läänemere idakalda pealinnu, et kiirendada tähtsas transiidikoridoris kaupade ja reisijate liikumist. Ent plaani süvenedes ilmneb, et see pole tõsine kiirraudtee projekt ei kiiruse (plaanitud 120-170 km/h) ega eelarve (2,4 – 3,7 miljardit eurot) poolest, vaid kompromisslahendus. Need arvud kõnelevad selgelt, et tegu pole Euroopa standardite järgi kiirraudteega, vaid lihtsalt kiirema ja kvaliteetsema raudteeühendusega. Euroopas on kiirraudtee minimaalne kiirus 250 km/h ja keskmine ehitusmaksumus 9-40 mln €/km („The Economic Effects of High Speed Rail Investment“ Joint Transport Research Centre 2008, OECD) – näitajad, millest RB jääb maha 50-200%. Samas tuleb mõista, et tegu on Euroopa jaoks vaeste idaprovintsidega, kus hirmkallis kiirraudtee ei tasuks ära ja keegi ei maksaks seda kinni – annab ju kolme riigi rahvaarv vaevalt kokku 7 miljonit ja lähemas tulevikus ei paista ka võimsaid kaubavoogude kasve.

Eelpool mainitud arvudest kahtlaseim on AECOMi uuringu pakutud eelarve 2,4 mld eurot 950 km-se Tallinn Varssavi liini jaoks, mis teeb kilomeetri hinnaks 2,5 mln € –  säärane hinnang on oma muinasjutulisuselt võrreldav NSVL-u aegsete „töövõitudega“.  Märksa realistlikum on MKM-i välja toodud arv 3,7 miljardit eurot 782 km jaoks, mis teeb hinnaks ligikaudselt  5 mln €/km ja langeb kokku hr Vare väidetuga („Rail Baltic – ilustamata, kuid optimistlikult“ E24 07.11.11). Siinjuures on laualoleva Ikla kaudu ehitatava projekti 3,7 miljardises eelarves Eesti makstav osa veidi üle miljardi euro.

Kuid võita on Eestil RB-st väga palju: suurimaks kasuks oleks transiitveoste ümbertõstmine maanteelt vaguntreileritele, mis 150-se tunnikiirusega läbi Eesti tuhiseksid – samas lõhkumata maanteid ja vähendades oluliselt saastet. Just nii toimitakse Shveitsis. Tallinnast Kesk-Euroopasse liikuv veok sõidaks vaguni peale ja tunde kestva Eesti teede lõhkumise asemel veereks autojuht koos veosega mõnusa 1,5  tunnise puhkuse jooksul raudteel läbi Eesti.

90 aastaks unustatud lahendus: arvukate eelistega Mulgi raudtee

Siinkohal pakukski välja parema kasutuse maksumaksja rahale: selmet ehitada miljardi euro eest 190 km raudteed Tallinnast Iklani, ehitaksime 3 korda väiksema summa eest 72 km uut raudteeharu Viljandist Valka, renoveeriksime olemasolevat Viljandi haru ja saaksime loodussõbralikuma, kiirema ja odavama ühenduse Euroopaga. Teise Mulgi raudtee idee ise pole eile sündinud, vaid õieti 90 aasta eest soiku jäänud. 1922.-l aastal, kui hakati tuhinaga noort vabariiki ehitama, võeti ka plaani Viljandi-Valga kitsarööpmelise raudtee rajamine ning raiuti sihidki juba valmis, aga võim vaheldus tollal kiiresti, plaanid muutusid ning sinnapaika asi jäigi. Veidral ajaloo kokkusattumusel oli tollegi projekti eelarveks 360 miljonit – rahaühikuks siis küll mark. Ent idee ise väärib lähemat uurimist.

Mulgi raudtee märgatavad eelised tulevad mängu nii geograafilistes, logistilistes, regionaalsetes kui majanduspoliitilistes aspektides. Esiteks juba mainitud eelarve kokkuhoid ja investeeringute ajaline hajutamine, kuna esialgu tuleks rajada ainult 72 km uut raudteed ja mõnevõrra õgvendada Tallinn-Viljandi trassi, mis on märgatavalt odavam, kui Lääne-Eestis laiuvate soode vahel lookleva Pärnu raudtee ümberehitus. Siit tulevad mängu kohe ka keskkonnaga seotud eelised – Sakala kõrgustikul kulgevale trassile tuleks rajada ainult 4-5 väikest raudteesilda, pikim neist Õhnele (u 4 m), ehitada ümber paar silda Viljandi trassil (Navesti). Ning selle teele ei jää risti ette ühtki suuremat sood. Seevastu Lääne-Eestis oleks geograafiliste eripärade tõttu (laiad sood ja jõed) ehitus nii keerulisem, kallim kui ka keskkonnale kurnavam.  Kolmandaks logistika: Google Earth’ist saab näha, et pea pool 72 km-st trassist kulgeks paralleelselt kõrvalteedega, mis lihtsustab ehituse logistikat, ning Paistuni  kulgeks trass suuresti mööda laiu metsasihte. Neljandaks ja viiendaks tulevad mängu trassi regionaalsed eelised: projekti valmimine ei sõltuks oluliselt meie lõunanaabrite majandusolukorrast või selle üldisest arengust, kuna Mulgi lõigu rajamine oleks juba iseenesest riigi majandusele, keskkonnale ja regionaalarengule kasulik. Konks on aga selles, et kiire ühenduse pealinnaga ei saaks mitte ainult Viljandi ja Valga, vaid ka  - Tartu. Piisab vaid kiirrongi graafikute ühendamisega Võhmast või Viljandist Tartusse sõitvate busside omadega (või tulevikus ehitamast isegi eraldi raudteeharu) – ja ongi meil olemas ühe ja kolmveerand tunnine, tulevikus 1,5-tunnine, ühendus Tartuga. Sarnaselt oleks Valga kaudu kulgevast trassist kasu ka lätlastel, kuna neil kulgeks trass siis läbi Valmiera ja Võnnu, kes saaksid samamoodi saaksid RB abil kiire ühenduse Riiaga. Niikuinii hakkaks riikidevaheline rong käima ainult korra-kaks päevas, seetõttu ongi väga oluline, et kallist kiirraudteest oleks kasu ka riigisiseselt.

Müra pole probleemiks

Kiirraudtee puhul pole müra enam probleemiks, Lääne-Euroopas läbivad enamikku asulatest kiirrongid. Pealegi asub Viljandi lõigul praegugi  vana ja mürarikas raudtee, mis  renoveeritaks kaasaegselt ning see ei läbiks ka enam asulakeskusi, vaid mööduks neist lähedalt.  Kohalike huvides on ju samuti keskkonnasõbralik ühendus pealinnadega. Tallinn-Viljandi-Valga marsruudi kogupikkus on 222 km,  olles tervelt 40 km lühem Tartu kaudu kulgevast marsruudist ning Tallinnast Valka saaks keskmise 150-se kiiruse juures 1,5 tunniga! Tallinn-Riia reisi pikkuseks Mulgi raudtee kaudu oleks juba praegu kõigest 4,5 tundi, tulevikus veelgi lühem – 10 aasta pärast umbes 3 tundi. Rääkimata arvukatest positiivsetest mõjudest keskkonnale ja riigi transpordi arengule.

Eesti õppetund: peaaegu kogu tõde parvlaev "Estonia" hukust ja selle korraldamisest (see ei ole fiktsioon ega uurimus, vaid kõigi avalikult saadaolevate (k.a. spetsialistide arvamused, mis netis jne), ajaleheartiklitest (muuhulgas intervjuud, arvamused jne - ehk kattuv info) väljasõelutud infokildude analüüsi ja sünteesi tulemus

Peategelane Silver Ükssilm. Kõik tõe huvides.

TO ALL PEOPLE OF SWEDEN, FINLAND AND ESTONIA, HOW OUR GOVERNMENTS HAVE LIED TO US ABOUT THE DISASTER OF FERRY "ESTONIA"

Antud postituses räägime kõigepealt laevaõnnetusest ja siis 12 (või enamast) röövitud/tapetud meeskonnaliikmetest.

1) Estonia kaadus kiiremini, kui seda võimaldaks teooria, mille kohaselt laev hukkus tehnilise vöörivigastuse tõttu. Veel enam, komisjoni uurimuse tulemusena väideti, et laev hukkus, kuna vöör "kolksus lainetes lahti". Sellisel viisil hukkumine oleks toimunud tundide, mitte minutite vältel. Samuti oleks kuuldud-nähtud korduvaid "visiire kolksumisi". Tunnistajad räägivad hoopis: "Oli kõmakas (või kaks kõmakat, justkui metalli oleks metalliga kokku löödud), mille järel laev kiiresti kergesse kreeni vajus." Reaalsete tunnistuste sobitamisel ilmneb karm tõde, mis on kirjeldatud ka A.Meistri raamatus "Lõpetamata logiraamat", et laev kaadus lootusetult kõigest 15 minuti jooksul (või isegi vähem). Komisjon üritas seda aega muidugi tunnistusi võltsides pikemaks venitada. Meister möönis oma raamatus, et selliseid laevade kiireid kaadumisi on ajaloos küll ette tulnud, kuid need toimusid kõik kokkupõrke tulemusena...

Väidetavalt on tehtud mudelitega simulatsioone, mille järgi saaks nii kiire põhjaminek olla põhjustatud üksnes kahest vee sissevoolu allikast: autodekk (visiiri juurest) ning auk laevakeres, et vesi saaks pääseda alumistele dekkidele (allpool autodekki). Seda on põhjendatud laeva stabiilsuse teooriaga, mille järgi ainult autodekile tunginud vesi oleks laeva palju kiiremini ümber paisanud. Ehkki isiklikult nende teooriatega tuttav pole, siis on ilmne, et selline veekogus, mis Estonia nii kiiresti põhja ajas, oleks võinud (saanud) laeva kiiremini ümber ajada. Nagu juhtus parvlaev "Herald of Free Enterprise"'ga - see kaadus 4 minutiga. Viimase õnnetuse puhul unustas pootsman sulgeda visiiri rambi ja vesi tungis enneolematu kiirusega autodekile.

Vandenõulaste teooriale lisab pisut jõudu seegi, et appitõttavate laevade Mariella ja Silja Europa kaptenite esimene mure oli see, et nad ei sõidaks otsa kummuliolevale "Estonia"le. Ka nemad arvasid esimese hooga, et laev võiks olla kummuli, mitte põhjas...

See võis Estonia puhul olla nii või naa, kuid tõendiks on meil veel ka Diana II juhtum 1993.a. jaanuarist...

2) Estonia komisjoni poolt leitud vöörivigastuse põhjustajaks peetud lukkude järgi andmine on sarnane sellele, mis juhtus sõsarlaeva Diana II. Kuid Diana II ei hukkunud. Vastupidi, see suutis vee välja pumbata ning naaseda sadamasse. Tõsi küll, viimase puhul saadi õigeaegselt jaole. Aga see ei seleta siiski Estonia pööraselt kiiret uppumist, vähem kui tunni ajaga. On ka väidetud, et vahimadrus Linde ei täitnud oma kohustusi seoses "kolksudega" ning venitas autodekile minekuga. See kõik on aga üsnagi vähe vettpidav. Esiteks: kuidas saab laeva ohutus sõltuda üksnes ühe vahimadruse jooksmiskiirusest. Kui mehaanik Treu mootoriruumis nägi autodekile tungivat vett, siis kuidas ei näinud seda kaptenisild? Kui juba saadeti vahimadrus kontrollima, pidi ometi kontrollitama ka monitoripilti. On vaid kaks võimalust: kas see pilt mingil põhjusel ei töötanud või ei nähtud seal midagi ebatavalist. Võib muidugi üsna kindel olla ka selles, et siiani vabaduses viibivate tunnistused ei sisalda kogu tõde (või nende nähtut)...aga sellest juba hiljem.

Kuid veel enam: Diana II-ga juhtunu polekski ehk kunagi avalikuks saanud, kui selle vastne kapten Erich Moik poleks leidnud õnnetuse fotosid (laevalt) ning neid avalikustanud. Vähemalt nii on väidetud. Teada on igal juhul fakt, et juhtunust ei teavitatud isegi Rootsi Mereohutuse ametit (või kuidas iganes see ametlik nimi on) ja ei tehtud mingeid avalikke mereohutusalaseid muudatusi ega instruktsioone. See on põhjustanud teooriaid, mis seovad kõiki neid kadunud tunnistajaid jms laevatehase kurjade kätega. Kuid täiesti ilmselgelt oleks isegi maaima võimsaim laevatehas võimetu painutama Rootsi Kuningriigi või Soome ja Eesti Vabariikide julgeolekuteenistuste tööd. Seda ei saanud mingid laevatehased ega notaribürood teha mitte.

3) Sabotaazhi teooriates on vaatluse alt välja jäetud üks huvitav tükike. Ehkki minule teadaolevate asjaolude põhjal on see vägagi oluline killuke. Kaptenisilla infosulgu ja koordineerimatust on seletatud sellega, et vöör ei paistnud sillale, et kaameratega monitor oli kardina taga, et indikaatortuled ei toiminud häiretuledena, et vahimadrus Linde ei täitnud piisava kiirusega oma ülesannet kui veel muud - mis kõik on küll tõsi - siis on eiratud üht väga tõsist fakti: tükike Estonia Mayday'st: "Meillä on blackout." Hr. Meister on selle olulise asja, muidu oma igati põhjalikus raamatus peaaegu vaatluse alt välja jätnud. Ta põhjendab seda küll avariigeneraatori aeglase käivitumise (või väljalülitumisega?), küll navigatsiooniseadme mittetöötamisega avariigeneraatoril. Kuid on see tõenäoline???? Seda tasuks spetsialistide käest uurida. Igaljuhul tunnistajad räägivad muud...

Kõik tunnistajad, kes mäletavad, on kinnitanud, et Estonia uppus TÄISTULEDES. Avariigeneraatorid töötasid. Mida tähendas see salapärane blackout? Nad oleks võinud ju lihtsalt öelda, et navigatsiooniseade ei tööta, kuid ei: blackout!!! Meister, muidu põhalik uurija, on selle täiesti välja jätnud vaatluse alt. Sest viiteid kummalistele asjaoludele on teisigi: näiteks ei võetud mootoriruumiga ühendust valjuhääldi kaudu (ja alles minuteid hiljem, kui laev kreeni läks), vaid VHF saatja abil. Ja ka hädasignaal mayday saadeti välja veidralt hilja. Olgugi, et kohe ei pruugitud aru saada olukorra tõsidusest, Siis esimene hädasignaal saadeti 7-8, võibolla isegi 10 minutit pärast esialgset (tugevat) kreeni. Koordinaadid esitati kõige viimasena, juba lausa viimasel hetkel (umbes 12-15 minutit pärast esialgset kreeni. See pole väga loogiline. Samuti oli side väga katkendlik (mida seletab muidugi juba ülitäbar olukord sillal). Sellele paradoksaalsele olukorrale pole tegelikult seletust leitud. Küll aga teame tänu hr Meistrile seda, et otsingutuukritele anti korraldus mitte kindlaks teha kaptenisillal olnud isikuid. Mis on väga kahetsusväärne asja juures, et Eesti pool ei tõstnud protesti selle viletsa tuukrite uurimistöö suhtes. Samuti varjatavate asitõendite suhtes.

Väidetavalt olevat Linde kuulnud Ainsalu käratavat vaid: "Mida kuradit.." ja side katkenud..samuti püüdnud ta edastada "Mayday'd", mis aga esialgu ei õnnestunud.

Seda on muuhulgas seletatud vandenõuga, mis seob meid nii NATO kui Venemaaga. Nimelt segati mingil moel sidepidamine (nn ajutine erakorraline üleüldine sidekatkestus) kogu Läänemere piirkonnas. Väidetavalt oli segajaid koguni kaks: üks Suursaarel ja teine Lõuna-Soomes. http://prison.planet.ee/estonia.php

Nii või teisiti, on fakt, et Eesti riigil pole avalikult säilinud salvestisi "Estonia" päästetöödest. Isegi üks eraviisiline raadiohuviline Aadu Jõgiaas salvestas huku hommikul alates kella 6-st alates kogu side. Kuid oli juba hilja, kuna elusolijaid jäi siis järjest vähemaks. Miks ei salvestatud kogu päästetegevuse sidet, nagu seda tehakse normaalsetes riikides? Kas seda samuti segas mingi võõras jaam?

http://www.pealinn.ee/?pid=120&nid=7076&lang=5 intervjuu salvestiste omaniku ja raadiospetsiga

Võiks täiesti arvestatava võimalusena uskuda seda, et SOS signaali üritati koheselt "Estonialt " välja saata ka morse abil rahvusvahelisel sagedusel, kuid see oli segatud. See seletaks ka salapärase "blackout"i vihje. Nad arvasid, et viga on nende laevas, kuid reaalsuses võis hoopis segatud olla kogu 16.kanal Läänemerel. Sest abipalve suudeti lõpuks edastada kõigest raadiotelefoni abil. Kui see poleks õnnestunud, siis oleks pääsenud ehk kõigest väike osa neist ligi 150-st inimesest, kes nüüd päästeti.

4) Uppumise kahtlaste asjaoludega müsteeriumid alles algasid. Pärast hukku ja päästelaevade lahkumist piiras õnnetuspaiga sisse Rootsi merevägi. Väidetavalt olevat koheselt alanud ka sukeldumised. Kuid mida leiti, on siiani saladus. Räägitud on küll aukudest, väljapoole paindunud metallist, ühe reisija Susanne Pundi kirjast, kui reisija Voronin'i kohvrist.

Mis on aga ümberlükkamatu tõde, on see, et kõiki videosalvestisi ei avaldatud isegi eestlasest komisjoni esimehele (kui mitte ka teda ennast pidada valetajaks). See tähendab, muu hulgas ei teinud tuukrid isegi kindlaks sillal leitud hukkunud meremeeste auastmeid, rääkimata nende isikute tuvastamisest. Veel vähem sai kindlalt uskuda, et komisjonile üldse näidati videosalvestisi kõikidest sukeldumistest, kuna nähtud salvestiste abil võis näha, et vahepeal on kadunud hulk olulisi asitõendeid. Muuhulgas vöörivisiiri juhtpaneeli anduriplaat. Kui see pole vandenõu, siis mis veel on?

Kõige tõsisemad süüdistused viitavad lõhkeainekarpidele, mida eksperdid tuvastasid videos laevakerest ning mis samuti hiljem videotelt kadusid. Kuid see, mis kadus kaadritelt, polegi nii tähtis, oluline on hoopis see, et kadusid ka videolindid ise.

5) Asi aina huvitavamaks alles läheb. Kui lõpuks inimesed sellest põrgust pääsema hakkasid, siis paljude jaoks põrgu alles algas. Ilmnesid tunnistuste suured vastuolud. Komisjon hakkas kohe välja töötama "oma versiooni", jättes paljude tähelepanekud kõrvale. Näiteks Carl Övberg'i tunnistus, mis räägib esimestele dekkidele tunginud veest (mis ei saanud sinna kuidagi autodekilt jõuda), eiratakse täielikult. Samuti Altti Hakanpää tunnistust, kes rääkis meeskonnaliikmelt kuuldud poolest meetrist veest autodekil. Kuid mitte ainult. Räägitud on ka vägagi jõulistest võtetest. Näiteks mehaanik Henrik Sillaste't olevat videolõigus nähtud päästehelikopterist ronimas välja KÄERAUDUS. Samuti näiteks pääsenud "Mariellal" suruti jõuga bussidesse ja viidi ülekuulamistele, sõltumata sellest, kas nad on terved või haiged..ja seda alles p ä r a s t kõikide teiste reisijate lahkumist laevalt. Ilmselgelt neid varjati, niisamuti nagu ei lubatud neid laeval tavareisijatega kohtuma.

Ilmne on aga see, et kui vaadata Sillastet koos Treu'ga ühel esimestest intervjuudest, siis need inimesed ei ole mitte lihtsalt väsinud või tusased ja rusutud: nad on silmnähtavalt HIRMUNUD ja räägivad kõigest kuidagi ümbernurga. Sillaste ei julge isegi kaamerasse vaadata. Nad ei näinud sugugi mitte välja katastroofi kannatajate vaid pigem ülekuulamise läbi elanutena.

Needsamad mehed on muutnud oma tunnistusi ka veest masinaruumis ja autodekil, mida esialgsete tunnistuste järgi olnud pool meetrit aga hilisemates tunnistustes nägid nad üksnes monitorist, kuidas vesi sisse tulvavat...

Nüüd siis pikemalt 12-st õnnetust pääsenud meeskonnaliikmest, kelle saladuse õnnetuimaks vangivalvuriks võib pidada 13-dat, Silver "Ükssilm" Linde't.

Aga miks Ükssilm? Eks ikka selle pärast, et mehel üks silm näeb, teine on aga kinni ja räägib siis vastavalt sellele, mis silm parasjagu näeb või vähemalt midagi sarnast. Kuigi lugeja saagu aru, et ma ei püüa teda kuidagi halvustada - kuidas ta saakski avalikkusele tõtt rääkida, kui politseinikud ja riigiisad ise on teda sundinud teda valetama? Õnnetu "Estonia" viimane vahimadrus istub (istus?) juba aastaid Soome vanglas fabritseeritud süüdistusega. Tema segastest "Estonia" tunnistustest tuleb muide muuhulgas (poolkogemata) välja see, et alumiste dekkide reisijad (need vähesed õnnelikud, kes õigeaegselt püsti said), olid põgenema hakanud juba enne, kui laev kreeni läks. Selliseid tunnistusi pole muidugi kõikjal, kuna on ka teised, moonutatud tunnistused, mida kasutas ametlik komisjoni uurimus. Kuid ka need eespool nimetatud intervjuud on lindistatud ning dokumenteeritud. Kahjuks komisjon oli neile kurt.

Tummaks tehtuid on aga palju rohkem inimesi:

kapten Avo Piht: tema pääsemisest on rääkinud (tuginedes mõistagi kindlatele andmetele): Eric Maerd ja tema naine Maija-Liisa. Samuti nägi videosalvestist Piht'iga kapten Erich Moik koos mitme kolleegiga.

peamehaanik Lembit Leiger: Rootsi ametivõimude kinnitusel oli täie tervise juures, kui lahkus omal käel Stockholmi haiglast, et naasta Eestisse. Hiljem kadumise koha juurdlust ei algatatud.

kaksikõed Veided - nende tarvis on vägivaldselt vaikima sunnitud mitmeid teisigi, esinesid pikka aega nimekirjas ning ellujäämist kinnitati lähedastele

laotööline Kalev Vahtras - tapetu keha (ilmsete vägivalla tunnustega) saadeti Eestisse, kuigi Soomes toimunud lahkamine osutas hukkumise põhjuseks uppumise; Silver "Ükssilm" Linde on väidetavalt

Agur Targama - esines pääsenute nimekirjades (kuhu surnud teatavasti end kirja panna ei saa)

Ago Tomingas - sama

Tiina Müür -sama

laevaarst Viktor Bogdnov, kes mitte polnud ainult pääsenute nimekirjas, vaid teda nägi Mariellal ka meeskonnaliige Vihmar.

tüürimees Kaimar Kikas, keda olevat 4 aastat hiljem isegi Lõuna-Aafrika Vabariigis nähtud ja ära tuntud (olevat punuma pistnud koheselt).

On räägitud ka nimedest nagu tüürimees Andres Tammes (võtmetunnistaja - ta oli sillal), Merle Juust, diskor Tiit Meos (on kuuldud tema intervjuud "Kuku" raadios) ja veel on räägitud Kikase naise Meriti pääsemisest. Neid võis ju olla teisigi, kuid ajalugu on lihtsalt nad oma hääletu võimsa käega kustutanud.

Mainida võiks veel paari Estonia müsteeriumiga seotud oluliste võtmeisikute mõrvamist mõne aasta jooksul: Igor Kristapovits, Harri Ennula (Estline'i direktor).

Lähemalt veel kadumiste asjaoludest

1) Vahimadrus Silver Linde kohtus ja rääkis pääsenute palatis elu ja tervise juures olnud Estonia laotöölise Kalev Vahtras'ega, kes sealt hiljem kadus oma palatist Turkus (olevat teise haiglasse viidud) ja elavalt teda kunagi enam ei nähtud. Hukunu toodi hiljem naisele Ruth Vahtrase'le, väites, et mees suri laevaõnnetuses. Kuid keha oli täis noahaavu ja peksmise jälgi... Mõrvajuurdlust pole kunagi algatatud. Ja Silver Linde, kes oli üldse üks Estonia uurimise peatunnistajaid, istub Soomes vangis (ilmselt fabritseeritud süüdistusega). Seal on teda küsitlenud Juta Raabe, ka selle sama Vahtras'e surma suhtes.

Linde, muide on üks neid õnnetuid, kelle tunnistused aeg-ajalt ei klappinud (näiteks kellaaegadelt jms), mis võib ka tema vangistuse põhjuseks olla. Ei osanud suud kinni hoida.

2) Mariellal eraldati pääsenud kohe kõigist teistest reisijatest ega lubatud neil kohtuda. Hiljem hoiti neid senikaua laeval, kuni kõik teised olid lahkunud. Kaasaarvatud kõik haiged ja terved. Ja seejärel suruti nad bussidesse.

On teisigi, täiesti arvestatavaid teooriaid http://heiwaco.tripod.com/estnews.htm

Samuti pole tõsiselt kaalutud asjaolusid, mis viitaksid kuritahtlikule manipuleerimisele visiiri juhtpaneeliga autodekil. Aga selline võimalus ju tegelikult on olemas. Sest justnimelt see juhtpaneeli anduriplaat oli üks asitõendid, mille tuukrid kaasa võtsid ja "kogemata merre pillasid".

3) Eksisteerib videosalvestis, kus päästetud meeskonnaliige Henrik Sillaste tuleb maha päästekopterist, käeraudades. Komisjoni Laur kommenteerinud asja vaid nii: "Küsige Sillaste'lt endalt, ta on ju veel elus." Vihasemad konspiroloogid on Sillaste't seostanud veelgi suuremate konspiratsioonidega ja väidetavalt on ta vaikima sunnitud. Aga kuidas? Kas neil inimestel endil ei ole mingit südametunnistust?

4) On olemas ühe soomlase Altti Hakanpää tunnistus, kes rääkis Mariellal päästetute hulgas kohtumisest eesti meremehega, kes oli olnud autodekil, kui seal oli pool meetrit vett. Seda meremeest või tunnistust pole hiljem leitud. Kas tegu on ühega kadunud meeskonnaliikmetest? Seda tunnistust on naeruvääristatud. Kuid on ka teisi, alternatiivseid teooriaid, mis lähevad väga hästi sellise tunnistusega kokku ja seletavad paljusid asju täpsemalt, kui ametlik häma. Näiteks kui vesi oleks tunginud laevale nii autodekilt kui selle alt (lõhkeseadeldise tekitatud august) esimestelt dekkidelt, siis on vesi autodekil igati loogiline.

5) Rootsi haiglatöötaja Eva Lorenz on helistanud (või vastanud kõnele), kus ta kinnitas kaksikõdede Heide'de vanematele, et nende tütred on pääsenud. Hiljem kadusid Veide'd nimekirjast (kuigi vanematele tuli veel mitmeid neid nn "tummkõnesid") ja kui Jutta Raabe nimetatud tunnistaja prl Lorenz'iga lõpuks jutule sai, värises too ülekeha, nuttis ja väitis, et ta pole neist kunagi kuulnud. Kaksikõdede juhtumi teeb kurioosseks see, et pääsenu nimi oli kirja pandud hüüdnimega "Anne", mida kasutati ainult kodus ja seda poleks saanud keegi teine kirja panna.

6) Kapten Eric Mård on olnud üks inimestest, kes vahendas infot Avo Piht'i kohta. Ta naine, kes töötas Turu haiglas, oli talle helistanud ja öelnud, et Piht viiakse Turu'st Helsingisse. Seda vestlust on kapten Moik korduvalt kinnitanud. Kui aga Mård ise 3 nädalat hiljem välja ilmus (küll märksa kõhnema, näost hallima ja tõsisema olekuga), väitis ta, et pole Piht'ist midagi kuulnud ega rääkinud. Selliseid vaikimasunnituid on teisigi. Kus maailmas me elame? Inimesed tahaksid vähemalt teada, kui riik võib neid oma suva järgi "vaikima sundida".

7) Piht'i mitte lihtsalt ei nähtud elusana videolintidel, vaid olid ametlikud pressiteated, mis põhinesid ametlikul informatsioonil. Reaalsed INIMESED: Bengt Erik Stenmark, tunnistas pressile, et Piht'i kuulatakse üle (vahetult pärast õnnetust). Stenmark vallandati peatselt pärast seda. Huvitav oleks küll teada, mis asjaoludel ta vallandati ja mida ta sellest ise arvab.

Kõige tõenäolisem on see, et täit tõde ei saa me teada, kuid ülima tõenäosusega võib arvata, et laev ei uppunud teps mitte üksnes visiiri murdumisest või tehnilisest vigastusest. Tõtt öelda ei saanudki sellisel moel lihtsalt visiir ära murduda laeva küljest ning et kiire abi saabumist takistasid mingid väga-väga tumedad ja vägagi reaalsed jõud sellega, et segasid rahvusvahelise päästekanali tegevust. Needsamad jõud, mis "kaotasid" ka hiljem terve hunniku võtmetunnistajaid. Noh, mis sa oskad selle peale kosta...nii oli.

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/toeks-saanud-kriisioppused.d?id=27676197

Igavene au sangaritest meremeestele Tormi Ainsalu'le, Andres Tammes'ele ja Juhan Herma'le, kes oma viimases hädas saadetud appikutse signaaliga päästsid palju inimelusid. Ja ka kõigile teistele, kes sedasama tegid või üritasid, kuid kellest ajalugu vaikima sunniti.

Kokkuvõte eestlaste suurimast reetmisest: See häbiväärne Tartu rahu...

Kui Poska sekretär Tomingas, küsis ministeeriumist raha paari kasti defitsiitse champagne' ostmise tarvis, et "Vene saadikud lepingule ikka alla kirjutaksid", vastas ministeeriumi sekretär Hellat, et "Tomingas olevat tema puusärgi nael." Tegelikult osutuks Wabariigi puusärgi naelaks ka leping ise...

Eesti Wabariik oli tärganud keset segadust enneolematu eduga - käputäie entusiastide, ohvitseride, rahvuslaste ja koolipoistega loodi tsaaririigi ühe arenenuma tööstuspiirkonna varemetele noor rahvusriik. Edu on eriti märkimisväärne seetõttu, et sisuliselt puudus sel ajal Eestis tugev rahvusliikumine. Inimesed olid väsinud sõjast, paljud olid haaratud hoopis 1905.a revolutsiooniga esile tõusnud sotsialistlikust või kommunistlikust ühiskonnakorra ideest. Väärib rõhutamist, et paljude autorite sõnul olid Eesti väeosad pikka aega üsnagi kommunismimeelsed, nagu öeldi bolshiveerunud. Eestis 1918-1920.a. aset leidnud sõda võiks vabalt nimetada ka kodusõjaks, mis siis, et seda toetati aktiivselt Moskva võimude poolt Venemaa imperialistlike huvide saavutamiseks. Eriti väärib esiletoomist Saaremaa mäss, kus osavõtjaid oli punaste poolel üle 100 ja kestus üle nädala. Punastes ajalooõpikutes tõsteti seda enam esile, kui nt 1924.a detsembripöördekatset.

Ühesõnaga, kui Vene saadikud vihjasid läbirääkimistel sellele, et Eestis on tegu kodusõjaga (väide, millest nad hiljem küll olid nõus taganema), siis oli see koht, mil Eesti oleks pidanud ühemõtteliselt läbirääkimised katkestama (mitte ainult seetõttu, et see oli osalt tõde, vaid et see oli põhjatu solvang, arvestades sõja raskeid olusid ja eestlaste vastutulelikkust läbirääkimiste korraldamisel). Kuid mitte ainult see seik. Tominga mälestustes tuleb selgelt esile venelaste ülbus ja peremehetsemine konverentsil. Eesti pidi iga viimase kui punkti eest võitlema. Vähe sellest, Eesti oli sisuliselt ka konverentsi korraldaja ning kulude katja, ehkki läbirääkimiste algataja oli Venemaa. Kuid materiaalne külg on kõige selle juures tühine.

Milline oli välis-sõjalis-poliitiline olukord läbirääkimiste alguses? Venemaal valitses anarhia, kodusõda, möllas tüüfus ja tohutu kaos. Sellelt pinnalt pole raske imestada eestlaste kiiret edu Vabadussõjas. Aga sõdades teatavasti võidab see, kes võidab viimase lahingu. Ja Tartu rahu võitjaks oli kahtlemata enamlaste bande. Alustada tuleks sellest, et enne Eesti Wabariiki polnud enamlaste kuritegelikku võimu tunnustanud mitte keegi maailmas. Eestil seda muret ei olnud, lisaks naaberriigide toetusele, oli alates 1919.a jaanuarist kehtiv Londoni Priisikohtu lahend, milles kaudselt Briti valitsus tunnustab Eesti Wabariiki. Seega oli selles küsimuses võitjaks üksnes Nõukogude Venemaa. Mis tunnustamisse puutub, siis selles osas näitas Eesti Ajutine Walitsus üles äärmist rumalust ja põikpäisust seoses Vene Loodearmeega. Vene valgetelt nõuti täielikku Eesti Wabariigi tunnustamist, et nad saaksid jätkuvalt Eestis tegutseda ning selle jaoks olid britid lõpuks sunnitud Loodearmeed forsseerima jõumeetodil looma eraldi valitsust, kes tunnustaks Eesti Wabariiki. (sic!) Suuremat nonsenssi annab vist ette kujutada, kuna sisuliselt polnud ju Vene valgetel oma riiki, seega näitas Eesti üles oma ääretut rumalust, et nõudis suvaliselt sõjalis- poliitiliselt rühmituselt enda tunnustamist. Ja vaatamata sellele ei andnud Eesti poliitikud eesotsas Poskaga järele ning ei toetanud Loodearmeed edasises tegevuses.

Sealt (august, 1919) algas kasvav lõhe Eesti ja tema liitlaste vahel. Käituti äärmiselt lapsikult ja talupoeglikult labaselt, püüdes kätte maksta endistele tsaarivõimu esindajatele (Vene valgetele) ja põlistele vaenlastele - balti parunitele - Landeswehri' sõjas. Ehkki see välksõda oli sakslaste poolt provotseeritud, ei olnud Eesti pool selles olukorras väiksem tülinorija. Ja eestlastele ei teinud teise rinde avamine elu sugugi kergemaks.

Millegipärast unustasid eestlased saavutatud edu najal ruttu, et just Inglise laevastik ja vene tsaaririigi ohvitserikool (kelle kasvandikud olid ju kõik tollased Eesti ohvitserid) ja osalt ka Balti aadlike uuendusmeelsus siinsetel aladel 19.saj. olid need, kellele võlgneti iseseisvus. Ei saa märkimata jätta, et inglaste surve selles küsimuses (Loodearmee toetamine ja mitte rahu tegemine punastega) oli väga ja väga tugev. Muuhulgas käis kindral Gough isiklikult Poskaga rääkimas, kes omalt poolt aga kindralit hoopis jämedalt solvas. Mõnedes allikates jäetud väär mulje, nagu oleks inglased Välisministeeriumile saadetud vastuses kiitnud heaks rahuläbirääkimised. Midagi sellist ei olnud, seal öeldi vaid viisakalt väljendudes, et nad ei saa sekkuda suveräänse Eesti riigi otsustesse, kuid et rahuläbirääkimise alustamisel tuleb Eestil arvestada Briti valitsuse toetusest ilma jäämisega. Eestist oli saanud brittide enfant terrible, nagu märkis Tomingas. Brittidele jämeda äraütlemise asemel oleks tegelikult võinud hoopis paluda täiendavat abi elavjõus või materiaalselt, et peale tungida Petrogradile ning samuti nõuda täiendavaid eeltingimusi Vene valgetelt (nii materiaalseid kui muid), puhuks kui nad peaks võimule saama. Samuti oleks inglastega saanud teha lepinguid ühiste rahuläbirääkimiste korraldamiseks, et lääneriikide abiga enamlastele peale suruda karmimaid rahutingimusi.

Aga vigu tehti muidugi veel. Ägedaloomulise ja resoluutse iseloomuga Pitka suutis täielikult suhted lõhkuda Tomingas'e, oma jüngriga 1919.a. Mitte ainult, et see juhtus väga tobedatel ja väiklaslikel asjaoludel, vaid sellest oli kahju eelkõige seetõttu, et meeste koostöö oli toonud ennenägematut edu Vabadussõja alul. Mõlemad olid aga piisavalt kange iseloomuga, et mitte minna andestust otsima. Ja selliseid väiklaseid tülisid ja eestlaslikku jonnimist tuli seal ette mitmetel puhkudel paljude poliitikute vahel. Äärmiselt kahetsusväärne. Riigimehelikkuse puudumist näitas samavõrra üles Poska, minnes lätlastega vaidlema Valga linna üle. Tüli jäi hiljem üles veel aastateks. Küsimus polnud isegi mitte selles, et eestlastel oli õigus, kuna Valga tõesti oli eesti linn, vaid just probleemile lähenemise viisis. Eriti veider on see arvestades asjaolu, kui mitu korda päästsid Eesti soomusrongid Riia linna ja Läti saatuse. Tol ajal võinuks Eesti võtta oma piiridesse täpselt selle linna oma lõunapiiril, mille heaks arvanud, lätlastelt üldse luba küsimata. Ja nii oleks tulnudki toimetada. Eriti arvestades, kui kommunismimeelsed olid lätlased olnud ja milline tähtis roll Läti kütipolkudel enamlaste võimule saamisel. Võiks öelda: eestlastel oli lausa moraalne õigus Põhja-Läti üle valitseda (mainimata siinjuures veel sugulasrahvast põhja-liivlasi, kelle ajalooline asuala Põhja-Lätis oleks võinud kuuluda Eestile. Poska suutis muide Londonis hakkama saada teisegi lollusega, luues koos Rabinovitshiga (eesti juut) ettevõtte "Revalis", mis ostis Eesti riigile kokku evakueeruva USA armee varustust. Lisaks sellele, et ettevõte teenis hiigelkasumeid säärase illegaalse monopoolse tegevuse pealt, millega Rabinovitsh hiljem Brasiiliasse põgenes, suudeti üks laevasaadetis (mis loomulikult oli kindlustamata) kaotada meremiini otsas ja kogu selle ettevõtte tegevusega tekitada noorele Eesti riigile suur riigivõlg.

Välispoliitilises plaanis jäigi eestlastel selgelt aru saamata, kes on nende strateegilised partnerid. Toetust ja tuge tulnuks otsida brittidelt ja soomlastelt, kes seda Vabadussõja alguses ka heldelt jagasid, mitte kommunistidelt ja lätlastelt. Vene valgeid tulnuks nende sõjategevuses igati toetada, eriti veel siis, kui nad olid sõda kaotamas, kuna see oleks olnud riskivaba investeering: 1) suure tõenäosusega valged ei võida, kuid vähemasti nõrgendavad meie vaenlasi, punaseid 2) isegi kui neid peaks saatma edu, on nad Eestile tagantjärgi seda tänulikumad raskel hetkel osutatud abi eest 3) poliitiliselt on siiski tegemist tsiviliseeritud jõududega, mitte punaste barbaritega 4) valgete toetamine säilitab head suhted brittidega.

Kõik võimalused Petrogradi võtmiseks olid eestlastel olemas. Ja isegi kui ei soovitud enam sõdida, oleks tulnud toetada teisi sõdimisel, kuna oli ju täiesti ilmne, et tulevikus saab Punane Venemaa olema ainus oht Eesti iseseisvusele. Vähe sellest, et mindi separaatrahu sõlmimise teed kommunistidega, legaliseeriti nende kuritegelik võim Venemaal, reedeti ka oma naaberriigid ja liitlased. Eesti poliitikud ja sõjaväelased oma ääretus rumaluses seejuures veel süüdistasid teisi riike reetmises, et nad rahuga kaasa ei tulnud. Reetjaks oli tegelikkuses Eesti, kes äraandlikult murdis rindejoone ja laskis Venemaal vaenlased ükshaaval pikali panna. Kus on selle häbi ots? Samuti rääkis riigivanem Tõnisson liitlastele, et riik on kurnatud sõjast ning otsib seetõttu rahu Venemaaga. Tegelikult rahuläbirääkimiste ajal lahingud idarindel hoopis ägenesid, eelkõige põhjusel, et punased püüdsid endale paremaid piire kätte võidelda. Eestlaste althüppamine toimus ajal, mil Kodusõda Venemaal oli veel täies hoos (kestis faktiliselt 1922.aastani) ja kõik naaberriigid soovisid sõjaga jätkata. Poola sõda kommunistidega oli sisuliselt alles algamas. Võib öelda, et see oli eestlaste poolt kõige lollim aeg üldse rahu sõlmimiseks. Ehkki nii Poska oma viimases kõnes kui ka mõned hilisemad ajaloouurijad on öelnud, et sõjaliselt Venemaal Tartu rahu vaja polnud (ja seletasid seda kaubandustransiidi vajadusega), siis ometi on see otseselt seotud ka sõjalise tegevusega. Kui täielik boikott Venemaaga oleks jätkunud, võinuks kommunistlik võim kokku kukkuda nii sõjaliselt kui ka majanduslikult ja võit kommunismi üle saanuks olla täielik.

Miks kogu see lollus siis ikkagi kokku keerati? Täpset vastust on raske anda. Tundub, et see polnud siiski üksnes talupoeglik jonn ja rumalus, vaid selles reeturlikus lepingus elas ka kuri ahnuseuss sees. Suure tõenäosusega seisid selle eest kitsad huvigrupid, kes arutasid kaubandussuhteid N-Venemaaga ja paljud poliitikud nagu Tõnisson tehti ehk sellega lihtsalt lolliks, et nad rahuleppe kaubanduslikkele ja välispoliitilistele aspektidele piisavalt ei mõelnud. (märkusena võib lisada, et nii mõnedki erakonnad, nt Põllumeeste kogud, olid rahulepingu vastu). Nimelt oli teada, et kommunistide saagiks on Kodusõja käigus langenud määratu tsaaririigi kullavaru. Kiire rahulepinguga loodeti ehk saada suurem osa sellest varust (esialgu nõuti 88 mln kuldrubla). Selline käitumismotiiv on seda mustem, et hiljem tekkis hulka küsimusi kulla riigimeheliku kasutamisega ja juba mainitud huvide konfliktiga Wabariigi ja äritegelaste vahel. Mitte vähem oluline polnud ka transiidimonopoli haaramine esimese rahu sõlmijana. See on veel kõige häbiväärsem asjaolu, kuna 1920.a alates kasutati reeturliku Eesti sadamaid kommunistide poolt selleks, et oma verise kulla vastu vahetada relvi, mida kasutati sõdades meie liitlaste nagu Soome, Poola jt vastu. Siis pole ju midagi imestada, et hilisem koostöö nende riikidega ei sujunud. Nii ehk teisiti oli tegu ülimalt reeturliku sammuga ja sellisel kujul võib lugeda Eesti riigi Nõukogude okupatsiooni eelpostiks. Sisuliselt sama (neutraliteedi) poliitika orki astuti ju ka 1940. aastal.

Tominga mälestusi neist segastest aegadest lugeda seda valusam, kuidas ta ühelt poolt kirjeldab kogu seda Venemaal vohanud korruptsiooni, terrorit ja õudust, nii revolutsiooni aegadest kui ka pärast rahulepingu sõlmimist. Samuti korduvalt rõhutades oma jäledustunnet selle vastu. Ta oli osaline ka esimeses Venemaale saadetud ratifitseerimisdelegatsioonis, millest ilmnes veel selgemalt, kui õudne see kõik oli, mis seal toimus (eriti võrreldes tsaariaegse iluga). Vähe sellest, ta julgeb veel rusikat rinnale taguda oma tegude eest sõjajärgsetel aastatel, kus ta tõstab end kõrgemale Joachim Puhk'ist, Margevitshist, Gustav Linkvist'ist ja teistest, seoses sellega, et ta keeldus ettepanekutest asutada äritegevust kommunistidega (milliseid tehti tema heade diplomaadioskuste pärast mitmeid). Milline silmakirjalikkuse tipp! Isegi kui ta oleks kogu Wabariigi iseseisvusperioodil äritsenud kommunistidega, poleks see olnud pooltki sellest, mis oli korda saadetud Tartu rahuga. Kogu selle jubeduse boss oli ju tegelikult Poska koos oma läbirääkimisdelegatsiooniga (mille täievoliline liige oli Tomingas) ning seda volitanud Asutav Kogu. Ehkki Puhk'i (kes muide oli ka üks Tartu rahu läbirääkimistel osalenud eksperte -> fakt mis näitab veelgi nende läbirääkimiste erapoolikust) taolised olid täierinnalised isamaa reeturid, kelle teod näitasid täielikult Tartu rahu eesmärke ja iseloomu, ei saa patust puhtaks pesta ka teisi delegaate. Eelkõige seetõttu, et need teenisid vaid üksikute ärimeeste ja võimuringkondade huve, mitte demokraatliku riigi põhimõtteid. Sellega oli Eesti esmakordselt oma põhimõtteid reetnud ja vaimses mõttes võib seda lugeda esimeseks punastele allajäämises, kes kogu oma valelikkuse, reeturlikkuse ja terrori juures jäid siiski truiks võetud eesmärkidele, erinevalt Eestist. Teistpidi võttes oli Eesti võimuesindus niikuinii "roosa" eesotsas sotsialistide jt vasakpoolsetega, mistõttu oli koostöö Nõukogude Venemaaga ka "omamoodi demokraatlik".

Tomingas ise püüdis oma mälestuste lõpus veel esile tuua lepingu positiivseid mõjusid, nagu näiteks rikaste kodanike opteerumine Eestisse. Sisuliselt oli see siiski tühine vähemus ja pealegi leidus optantide seas hiljem ka spioone-reetureid, näituseks Renning, kes siinset habrast demokraatiat õõnestama asusid. Kuid lisaks sellele, nagu Tomingas isegi mainib, ei täitnud kommunistlik Venemaa paljusid lepingu punkte või ei täitnud neid täielikult (nt evakueeritud ülikooli varad, metsakontsessioonid kms) ja seda pidid Tartu rahudelegatsiooni liikmed läbi nägema kohe. Samas eksisteeris "siseopositsioon" Eesti poliitilistes jõududes algusest peale, siinjuures ma ei pea silmas üksnes Kruus'i ja Varese suguseid tegelasi. Siseopositsionääriks võib üsna suure tõenäosusega pidada ka Päts'i, kes 1917.a ässitas laiali "Eesti Sõjamehe" juurde koondunud rahvuslikud tegelased Pitkaga eesotsas. Ja minu arvamuse järgi oli tema võimuahnetes plaanides koostöö kommunistidega (s.h. võimalik ühinemine NSVL-ga) Eesti riigi loomisest alates olemas. Niisiis võib öelda, et neid "päris Eesti asja eest" seisjaid oligi väga vähe.


Loomulikult polnud Vaikiva ajastu ja selle kurva lõppmängu põhjustajaks üksnes Tartu rahuleping ja Päts. Eestil on ajast aega olnud puudus suurmeestest või nende sirgest iseloomust. Ka seesama paljumainitud Tomingas oleks saanud ära teha palju. Alustada võiks muidugi tema rollist Tartu rahuläbirääkimistel ja selle eelloos, kus ta oleks võinud poliitilisi jõude mõjutada mitte rahu sõlmima (mitte ainult Poska ja Päts, vaid ka paljud teised). Samas oli lugusid palju teisigi. Tugeva inimesetundjana sai ta kohe aru nõrga ja konfliktse iseloomuga Birk'i sobimatusest välisministriks, kes põhjustaski suurima diplomaatilise skandaali nii Poola saadikuga suheldes, kui hiljem Moskvas, mille eest ta läks ka kohtu alla. Kuid selmet seisukohta Birk'i kohta avalikuks teha ja tema suhtes midagi ette võtta, andis Tomingas 1920.a sisse lahkumisavalduse välisministeeriumist ja asus ajama tubakaäri. Kus olid nüüd tema põhimõtted, mis ei lubanud asuda Gukovski teenistusse kommunistliku äri ajamisel ??? (kes muide paljastas talle ükskikasjaliku ülevaate kommunistide majandusplaanidest 1920.ndate alguses). Tal oli muide ka Gukovskiga suheldes reaalne võimalus asuda spioneerima Eesti heaks. Kuid nagu ikka: vähe mõistust ja riigimehelikkust, aga palju jonni ja lühinägelikkust. Ja taolisi näiteid võib leida kuhjaga. Umbes samasse kategooriasse kuulus ka 1933.a Tõnissoni saatuslik tagasiastumine.

Niisiis võib kokkuvõtvalt öelda, et 1918-1920 aastail oli noorel Eesti Wabariigil harukordne võimalus, mitte ainult saada rippumatuks riigiks ja määrata oma tulevik, vaid ka määrata vorm, viis, kestus ja territoorium selle teostamiseks. Võib öelda, riik ja selle ehitajad ei olnud sääraseks mitmekülgseks võimaluseks veel valmis ja Tartu rahu näol kukkus Eesti oma katse läbi. Kuid kas tuleb ka teine võimalus? 1990.date aastate Lennart Meri juhitavas taasiseseisvunud Eestis hakkas paljudele tunduma, et teine võimalus on antud. Kuid lugedes sama Presidendi viimast intervjuud enne surma ei tundu asjad enam nii roosilised. Tundub, et sellist haruldast võimalust kui 1918. aastal, meie väiksele rahvakillule enam iial ei kingita.

Otsus nr 173 ehk kuidas me vabadusest ilma jäime

Päts, Renning, Raskolnikov ja Simm...

See, mis järgnevalt lühidalt kirja saab pandud on vaid lühike ülevaade. Võib tunduda põhjendamatult ühekülgne, liighoogselt läbimõtlematu ja sisaldada ka väheolulisi vigu, kuid paljastuv sisu on hirmuäratavalt kole.

Millised suured jõud, ajupotensiaal ja finants seisis 1920.aastatel Nõukogude võimu taga, jätan ma tagasihoidlikult väljapakkumata oma teadmatuse tõttu selles valdkonnas. Kuid see, et jõud olid tugevad, võimsalt rahastatud, strateegiliselt ülikavalad ja läbimõeldud, pole kahtlustki. Ja siis polnudki vaja muud, kui leida üks Päts, Renning või Simm.

Miks Ilmjärve revolutsioonilist uurimust ja avastust nii vaikselt ja märkamatult on käsitletud, ma ei tea, aga selle sisu asetab viimase tüki mosaiikpildis, mis näitab ülimalt selgelt, kuidas Nõukogude Impeerium oma haarded Ida-Euroopasse ajas ja lõi aluse eduks II ms-s.

http://paber.ekspress.ee/Arhiiv/1999/36/Aosa/Eksklusiivuurimus.html
http://www.postimees.ee/htbin/2art?/utiliidid/pats/index.htmXesimene
http://www.thefreelibrary.com/Once+more+about+Konstantin+Pats+and+his+relationship+with+the+Soviet...-a0216183074

Nendelt linkidelt võib põhjalikult lugeda ja aru saada, et Päts koos abilistega ikka tõepoolest oli täielik reetur ja veel hirmuäratav reetur. Rahvas usaldas teda. Võib arvata, et ta oli V kolonnina pandud EW iseseisvumisprotsessi juba alguses teadlikult, et sobival hetkel ära kasutada. Nii või teisiti oli tegu kõige hirmuäratavama ja saatuslikuma reeturiga Eesti ajaloos. Pärast Vabadussõda alustati N.Liidu initsiatiivil EW-NVene Kaubanduskoja loomist. Eesti poolelt olid algatajaks Päts koos Renningu ja teistega.

Millega sisuliselt tegeldi, polnud miski muu kui sabotaazh. Samal ajal kui valitsus tegi jõupingutusi saavutamaks paremaid kaubandussidemeid läänega, töötas Päts idanaabrite mahitusel ja leival (NB! TÕESTATUD FAKTID) selle nimel, kuidas suuremat sõltuvust tekitada Idaga. Ja mitte ainult. Sedasama 1924.a loodud Kaubanduskoda kasutati muuhulgas Nõukogude Venemaa heaks spioneerides. Ja mis demokraatilikke kaubandussuhteid olekski saadud luua vaenuliku naaberriigiga, kus valitseb diktatuur ja inimelu väärtus on tühine?

Päts muidugi teadis seda. Ja teadsid ka paljud teised (näiteks Pusta). Vastuolud olid möödapääsmatud, kuid häda oli selles, et Päts oli osav poliitik ning pealegi hästirahastatud (Nõukogude allikad olid ju põhjatud), mistõttu tal õnnestus vähehaaval suurendada oma mõjuvõimu ja killustada vaenlasi. Eesti poliitiline maastik oli äärmiselt killustunud ja selline hästidistsiplineeritud vastane, nagu seda oli NVene luure, suutis koos quisling'ite abiga olukorda järjest enam poliitiliselt destabiliseerida. Muuhulgas oli Pätsil oma osa Balti riikide koostöö murendamises (osaval intrigandil on ju lihtne heauskseid osapooli tülli ajada).

Mitmed ajalooarhiividest leitud dokumendid tõestavad, et Päts ei tegutsenud mitte üksnes idanaabrite vahetalitajana, vaid sõna tõsises mõttes Vene huvide esindajana (loomulikult salaja), andes edasi infot Eesti sisepoliitilise olukorra kohta, välispoliitilise suunitluste suhtes j n e. Aga seosed ja reetmised ei lõpe. Järjest kasvav materiaalne toetus ning osalus naftasündikaadis 1930.tel aastatel(muuhulgas 4000 USD aastapalk) näitavad täiesti möödapääsmatu tõena Pätsi meelsust. Tões oli ta paindlik, kuid vales vankumatu.


Kui ta 1934. aasta 12-13. märtsi riigipöörde käigus (mida kaudselt samuti rahastati NVene poolt) võimu haaras, siis ütles ta muuhulgas rahvale, et riigipööre oli vajalik, et "Ära hoida võimalikku ohtu Eesti iseseisvuse püsimisele, mida kätkenuks endas vapside võimuletulek." Andke teada, kui te teate mõnda veel häbitumat valetajat Eesti ajaloost.

Ja noh, seal polnud enam palju vaja. Riigivõim oli haaratud, selgroog oli murtud: "Alea jacta est." Ka kõige tulihingelisema patrioodi vabadusepüüdluse saab murda ilma autundeta reeturlik poliitik. Eesti kaotas II ms 1934. aastal.

Laidoneri roll sündmustes on küll jäänud küsitavaks, aga puhtaks teda süüst pesta ei saa. Parimal juhul pidi ta olema nii loll, et uskus kinnisilmi Pätsi juttu. Kuid see ei tundunud tõenäoline. Eks oligi temal oma vaikiv roll selles tumedas loos.

Noh, ja identsed sündmused leidsid siis aset ka vennasvabariikides Lätis-Leedus. Karlis Ulmanis jt.



Vastan etteruttavalt ära ka alatikerkiva küsimuse: "Miks nad üldse pidid laskma meil siis iseseisvuda, kui nad nii võimsad olid? Või miks see Päts pidi siis alguses kaasa aitama? Või kust ta teadis ette, mis juhtuma hakkab?"

No siin pole tegelikult midagi keerulist. Tuleb asja vaadata Moskva vaatenurgast. Loomulikult ei tea ma ühest vastust, kuid loogilisi seletusi on mitmeid. Esiteks on kindel fakt see, et tol hetkel kui Eesti iseseisvus, polnud Venel ala üle mingit tugevat kontrolli.

a) ajaloofaktid näitavad, et iseseisev EW võis olla lihtsalt Moskva aps. Pange tähele, et EW väljakuulutamine (milles osales vastuvaidlematult ka Päts) toimus PÄRAST Vene vägede Eestist lahkumist ja enne Saksa tulekut. Kommunistlik valitsus võis lihtsalt kasutada Eestit kilbi või õigustusena kallaletungiks hilisema võimaliku "Saksa okupatsioonivõimu rõhujate vastu". EW toonases tähenduses polnud tingimata NVene vastane, vaid liitlane või käsilane. Eestimeelsed jõud muidugi nii ei arvanud, kuid nende sekka eksinud reeturid nagu Päts küll. Ja reetur on nõus ju ükskõik millise teatriga kaasa minema, et teda ei avastataks. Väga raske oli tollastes tingimustes eristada eestimeelseid saksavastaseid ja nõukogudemeelseid saksavastaseid. Ehk siis tegelikult ei pruukinud ka lähimad sõbrad-tuttavad aru saada reeturi tegelikest mõtetest.

b) nähti, et Eesti iseseisvumine on paratamatu (või sellise võimaluse tekkimine on väga suur) ja sestap' saadeti ennatlikult rahvuslaste sekka quislingeid -> muide poliitiliselt väga kaval samm, kuna reeturil tekib iseseisvumisprotsessis aktiivselt osaledes palju suurem poliitiline võim, kui hiljem vaikselt sisse imbudes

c) Päts polnudki alguses reetur, vaid ta kallutati hiljem ümber -> minu arvates väga ebatõenäoline variant


Ajalugu ei saa ümber pöörata, aga vähemasti oleks hea teada, kuidas asjad tegelikult olid. Asjad olid koledad:) Ikka väga koledad. Terve eesti rahvas reedeti ühe kahepalgelise võimumehe poolt. Mis jäi teostamata 1924. aastal, sai teoks 1934. aastal.

Film USA Keskpangast ja kullastandardist loobumisest (ja minu kommentaar sellele)

http://www.youtube.com/watch?v=m2pxW7D1Vao&feature=fvst


Mulle polnud selle filmi sisu küll väga uus ja tõtt öelda olen ise varemgi selliseid teooriaid kuulnud-lugenud-näinud, kuigi mitte nii soliidsetest allikatest. Ma muidugi ei arva, et selles filmis oleks kõik 100%liselt õige olnud, kuid suurem osa sellest ongi see karm reaalsus, mida maailma eest varjatakse.

Ma nõustun täielikult väitega Fed’i katteta raha trükkimise kohta, kuid päris õige pole minu arust väita seda, nagu oleks Föderaalreserv seda teinud eesmärgiga inflatsiooni toota ning oma rahvast vaesemaks teha. Pigem vastupidi. Just tänu sellele ongi minu arvates USA saanud teiste riikide najal „liugu lasta”, trükkides raha „out of thin air” ja saades selle vastu reaalset käegakatsutavat toodangut. Tänu oma hegemooni seisusele maailmas viimased 70 aastat, on kestnud nö „igavene pühapäev”, kus ameeriklased vahetavad rohelise tindiga trükitud paberilehti kõrgkvaliteetse elektroonika, tarbesõidukite jms toodete vastu, kusjuures raha trükkimise kulu moodustab selle „kaubanduslikust väärtusest” kaduvväikse osa. See, et selline tegevus on kaasa toonud inflatsiooni ja mõnede ameeriklaste vaesumise (kes pole olnud piisavalt nutikad), on ainult ebameeldiv kõrvalnähtus. Esimene oli tingitud sellest, et osa neist katteta dollaritest siiski paratamatult jõudis tagasi riiki ning raha reaalväärtus vähenes. Teine aga lihtsalt sellest, et kogu protsessi vältel, on kasvanud progresseeruvalt varanduslik ebavõrdsus ehk siis rikkuse koondumine väheste kätesse. See aga omakorda on põhjustatud paljudest teguritest, mitte üksnes Föderaalreservist.
Samuti eksiti filmis ilmselt väitega, nagu oleks katteta raha tootmine otseselt seotud majandusbuumide ja –kriiside tekkega. Need on siiski iseseisvad majandusnähtused ja esineksid ilmselt ka kullastandardi puhul.


Kui rääkida kullastandardist laiemalt, siis ma olen asja üle mõelnud varemgi ja jõudnud järeldusele, et kõik see mida räägitakse kullastandardi kahjuks, on „lühikeste jalgadega vale” ehk populism ja rahva lollitamine. See on muidugi rangelt minu arvamus, mitte fakt. Ma arvan nii sellepärast, et väide, nagu takistaks kullavaru piiratus majanduskasvu, on täiesti tühine, kuna kulla hind pole ju fikseeritud. See tähendab, et kui majandus kasvab ja raha 100%liselt tagav kulla hulk mitte, siis järelikult kulla hind tõuseb. Ja tõuseb seejuures täpselt nii palju, kui palju kasvab majandus. Mis oli Bretton-Woodsi süsteemi kullastandardi viga, oli see, et valuuta oli jäigalt seotud kullaga. See tõepoolest takistas loomulikul teel (turunõudluse-pakkumise toimel) valuutakursside kujunemise. Sellest puudusest oleks vaba kullastandard, kus valuuta on küll 100%liselt kaetud kullaga, kuid hind pole fikseeritud, mis tähendaks, et hind kujuneks hetkel Keskpanga omanduses oleva kullareservide ja käibel oleva koduvaluuta suhtest. Ja kogu valuutavahetus toimiks samuti ainult läbi kulla. (Nt kui keegi tahab eurode vastu osta dollareid, mis oleks kullaga tagatud, siis suhe kujuneks vastavalt sellele, milline on hetkel dollari hind kullas ja kulla hind eurodes. Kui aga mõlemad valuutad oleksid tagatud kullaga, oleks asi veelgi lihtsam, mõlemad kursid oleksid kullas.) See tähendab sisuliselt, et Keskpank saaks raha trükkida ainult sel puhul, kui keegi seda osta soovib ja üksnes sellise koguse kulla eest, mis valuuta hetkehinnale vastab. Hind võib tegelikult kujuneda seejuures ka kõrgemaks viimasest hinnast (kui näiteks nõudlus ületab pakkumist) oksjoni vormis ehk nagu aktsia hind börsil. Kui aga Keskpank peab mingil põhjusel vajalikuks kullareservide vähendamist (näiteks arvates, et kulla hind hakkab tulevikus oluliselt langema), siis pärast kulla müüki väheneks automaatselt ka valuutakurss.

Kui muidugi üks väike riik (nt Eesti) võtaks sellise kullastandardi kasutusele, satuks ta kiirelt majanduslikesse raskustesse, kuna kulla hind maailmaturul pole stabiilne ja see muudaks ebastabiilseks ka selle majanduse (ekspordi ja impordi). Kuid kui kõik riigid (või esialgu vähemalt suuremad) läheksid sellele süsteemile üle, siis kulla hind enam ei mõjutaks valuutade omavahelisi kursse, kuna kõik oleksid seotud kullaga.

Kriitikanooli etteruttavalt püüdes lisan, et selline „kullastandard” ei vajaks tingimata pidevat füüsilise kulla liigutamist, mis on väga kulukas, vaid piisaks kulla omandiõiguste (nt futuurid jms) kasutamisest. Siin tuleks muidugi rakendada jällegi ranget järelvalvet, et ei hakataks jällegi katteta omandiõigusi trükkima. NB! Kulla hulka on siiski märksa lihtsam statistikas kontrollida, kuna selle hulk reservides on andmetes olemas ja iga-aastane kulla toodang maailmas on samuti statistiliselt kontrollitav ja pole väga suur. Samuti oleks mõeldav reservide iga-aastane (või kvartaalne) auditeerimine sõltumatu vaatleja poolt.

Säärane süsteem oleks vaba riskist, et liidripositsioonil olev suurriik hakkab oma valuuta usaldusväärsust kuritarvitama ja tootma katteta raha. Puuduks oht, et keegi saab enda kätte haarata raha trükkimise monopoli ja asuda seda ära kasutama. Praegune keskpanga süsteem, kus keskpank (eriti USA oma) tegutseb sisuliselt kommertspangana, on pehmelt öeldes kahtlane, kuna jääb segaseks, kelle huve Keskpank siiski lõpuks teenib. Eriti hämmastav oli minu arvates üks väide kullastandardi vastu Zirnask-Liikane õpiku I osast: „Kulla kasutamine valuutatagatisena pole majanduslikult mõttekas, kuna selle tootlus on väga madal.” Kas Keskpanga eesmärgiks on siis kasumit maksimeerida???

Minu arvates on isegi see, et Keskpank teenib valuuta tagatiselt tootlust (teiste riikide võlakirjade vms näol) ehk kasumit, tegelikult äärmiselt ebaeetiline ja maksumaksja koorimine. Öeldakse küll, et see kasum läheb „kulude katteks” (jutt on nt Eesti puhul miljarditest kroonidest aastas), aga mina küll ei usu, et see kasum nii väike ja kulud nii suured on. Ikka kuhugi mujale läheb ka osa sellest kasumist.

Näide sellest, kuidas isegi õige analüütiku, õige informatsioon ja õige loogika võib viia vale järelduseni. Titanic ei saa ju uppuda, kuna see laev on uppumatu:) Või nagu meie füüsika õpetaja Reemann ütles: kui inimene saab valida kahe variand vahel, siis ta valib enamasti vale. Sic transit gloria mundi...

Uppi lennanud laenukontorite bluus
Autor: Peeter Koppel (22.03.2007)

Viimasel ajal on globaalses meedias tehtud palju kära selle ümber, et USAs kipuvad riskantsematele kliendirühmadele eluasemelaenu andnud laenukontorid (sub-prime lenders) omadega uppi lendama ehk pankrotti minema. Seda suundumust esitletakse kui midagi erakorralist, üllatavat ning tõenäoliselt ka nakkavat, mis seab sealse (ja võib-olla isegi globaalse) panganduse stabiilsuse küsimärgi alla. Sellest kriisist on üritatud välja venitada ka põhjust üleilmsete börside suuremat sorti vähikäigu algusele.

Minu arvates on selline paanika külvamine vale või vähemalt enneaegne. Ei, ma ei väida, et selle teemaga seotud uudised tähelepanu ei vääriks – laenukontorite raskustesse sattumine on ajaloos korduvalt olnud suuremate hädade enne ning seetõttu on tondi nägemine ka seekord ­mõnevõrra õigustatud.

Samas peab vaatama olukorda laiemalt. Esiteks pole laenukontorite hetkehädad sugugi üllatavad. Märke sellest, et kaane all miskit kõrbeb, oli juba umbes pool aastat tagasi. Sellist laadi äri on likviidsuse kättesaadavuse suhtes äärmiselt tundlik ning vaevalt pani keegi veidigi mõtlevam finantstegelane imeks, et kui USAs intressimäärasid aiva tõsteti ning tõsteti, siis sattusid laenukontorid hätta. Intressimäärade tõstmine piirab likviidsust laenukontorite jaoks (ja mitte ainult) umbes samamoodi, kui keegi astuks hapnikumaskiga haige hapnikuvoolikule ning sinna seisma jääks.

Teiseks on traditsiooniliste pankade riskid selles (riskantses!) kliendisegmendis, kus laenukontorid tegutsevad, suhteliselt piiratud. Traditsiooniline pank päris ausõna peale laenu ei anna. Laenukontor just seda aga sirgjooneliselt tõusvate kinnisvarahindade puhul tegi.
Laenukontorite osakaal USA hüpoteeklaenude turust on vaid kümne protsendi ringis! Kui 20 protsenti laenukontorite klientidest kaldub oma lepingujärgsest maksegraafikust kõrvale (ei tasu oma laenu tagasimakset õigeks kuupäevaks), siis jah – see mõjutab kuskil 200 miljardi dollari väärtuses laene. Hetkel on oma tagasimaksetega hädas umbes 13 protsenti klientidest. Ajalooline tipp oli 15 protsenti. Seekord see tase ilmselt küll ületatakse ning jõutakse võib-olla mainitud 20 protsendini, kuid lubage veel kord öelda, et me räägime laenukontoritest, mitte pankadest.

Kolmandaks on tõsisem kriis hetkel ebatõenäoline seetõttu, et enamikul hüpoteeklaenude võtjatest ei ole põhjust oma kindlaks määratud maksegraafikust kõrvale kalduda – vähemalt seni, kuni neil on töökoht ning nende sissetulekud kasvavad. Seega pole siinkohal oluline jälgida seda, kuidas ja kui palju laenukontoreid uppi lendab, vaid seda, kuidas areneb tööturu olukord. Kui tööturg püsib tugev, siis tühja sellest, et kinnisvara maksab üha vähem – ning ilmselt veel pikka aega.

Tulles aga kriisi mõju juurde aktsiaturgudele... Kõige sellega seoses on suisa iroonia, et laenukontorite kriisist võib kooruda USA ja globaalsetele aktsiaturgudele hoopis positiivne kontekst. Tavaliselt tõmbab USA keskpank ehk Föderaalreserv (Fed) mingi finantssektori “õnnetuse” korral intressimääradele kohe käsipidurit. Föderaalreservist on viimasel ajal ka tulnud signaale, et nad on “mures” laenukontoritega toimuva pärast.

Laenukontorite kriis koos USA kinnisvaraturu tagasiminekuga näitab selgelt, et Fedi senine intres side tõstmise tsükkel on oma eesmärgi täitnud ning intressimäära d on jõudnud n-ö neutraalsele tasemele (paar protsendipunkti üle majanduskasvu). Ajalukku vaadates võib taas öelda, et kui intressimäärad on neutraalselt tasemel, siis ongi peaaegu alati finantssektoris juhtunud mõni õnnetus ning sellele on järgnenud sammud, mis intressimäärad vähemalt samale tasemele jätnud või neid isegi langetanud. USAs näib aga igatahes intressimääradel olevat aktsiahindadele tunduvalt suurem mõju kui kasumiootustel. Rääkimata sellest, et mida odavam raha, seda rohkem sellega riski võtta tahetakse.

Autor on Suprema Varahalduse strateeg.